Allikas: 2008; Puudersell, Vaike; Karula – Lüllemäeraamatukogu 1911 – 2007.

Esimesed kaudsed teated Karula raamatukogude – eelsest ajast ulatuvad XIX sajandi 80-ndatesse aastatesse. Sellest annab tunnistust ajalehes “Eesti Postimees” 1886. aastal nr. 13 26. märtsil kirjutatud järgmine artikkel:

/ Et terve vald, nagu E. P. ju sõnumi tõi, ennast hobuse varguse vähendamiseks on ühendanud, mõjub küll kauniste kotti pantava varanduse kohta; aga ennast ühendada ajalehe lugemise ehk raamatukogu asutamisele, see on kaugel nendest. Ometi on ärksamad seas, kelledele ligi 20 ajalehte tuleb, enamast kõik paremad Eesti meelsed ajalehed. Aastat 15 tagasi tuli igale kooli õpetajale „Ristirahva pühapäeva leht“ ilma hinnata, kelle asemele 1881. aastal „Tallinna Sõber“ anti, nüüd on tänavu see nendelt võetud. Mispärast?“ Artiklis väljendub lootus, et vallavalitsus aitab vaimuvalgust – raamatut rahvale kättesaadavaks teha, sest oli juba neid, kes hariduse kasu ära tundsid./

Daatum, mis märgib Karula Rahvaraamatukogu avamist, on 1911. aasta, mida võime kindlalt väita ajaleht “Olevik” 1914.a. nr. 42 12. aprill lk. 2 v. 3 artikli “Rahvaraamatukogud” põhjal:

/Karula rahvaraamatukogu selts vaatas 25. märtsil oma kolmeaastase tegevuse pääle tagasi. Vaimustusega on ta asutatud ärksamate kihutusel. Osavõtmine on aga leige olnud ja liikmete arv vägise vähenema kippunud. Seltsi sihid ja aated on hääd ka tööd on tehtud, pidusid ja kõnesid peetud. Suuremaks takistuseks seltsi tegevuse laiendamisele on kokkutulemise koha puudus. On karulased sellega pidanud leppima, kui mõisa ehk vallamaja pööninguruumid endid pidude toimepanemiseks on avanud. Tarvidus aga ajakohase seltsisaali järele on otse kisendav. Aeg ammu käes tahmasest rehest välja pugeda. Raamatukogu seltsi õladel mitte kerge ülesanne – karulaste tuimust piitsutada ja osavõtmisele hariduslistest ettevõtetest võrgutada. Raamatukogu selts katsugu Karula meestele näidata, et peale “kõrtsi dividentide” ja “eestseisuste liitude” veel midagi paremat olemas on. Loodame, et selts sellele ülesandele asub ja oma paremat tahtmist selleks tarvitamast ei väsi. Jõudu tööle./

Karula Rahvaraamatukogu Seltsi asutaja ja juhataja (1910 – 1912) oli Friedrich Krillo (1877 – ? ) Võrumaalt. Ta tegutses Vastseliina, Karula, Valga laulukoorides ja näiteringides. Oli Karula Põllumeeste Seltsi juhiks 1910 .a. – 1914.a. Osales veel paljude teiste põllumajanduslike seltside asutamisel. 25. veebruaril 1911. aastal kinnitati Karula Rahvaraamatukogu nn. põhjuskiri. Seltsil oli teravaks probleemiks ruumipuudus: “Tarvidus ajakohase seltsisaali järele on otse kisendav. Aeg ammu käes tahmasest rehest välja pugeda …”

Hiljem peeti vajalikuks raamatukogu selts ümber nimetada hariduse seltsiks ja astuda samme avaliku lugemistoa avamiseks. Refereerides ajalehte “Lõuna–Eesti” 1922.a. 15. okt. võib öelda, et peeti väga oluliseks rahvaraamatukogu avamist, et raamat oleks võimalikult kättesaadav ja odav. Samas märgitakse, et raamatukogu ülalpidamine on küllaltki keerukas, kuid ühiskond peab seda tegema, sest väiksema osa oma otstarbest täidab raamat, kui teda luuakse, kirjutatakse, suurem väärtus ilmub alles tema tarvitamisel ja seda suurem, mida laiemalt teda tarvitatakse.

1921. aastal loodi Karulas Haridusselts “Ärka”. Asutajaliikmeteks kohapeal tuntud seltsitegelased Jaan Kompus, Peeter Viilup ja Moorits Riiga. Liikmeid oli 23, liikmemaks aastas 25 penni. Põhikiri saadi Eesti Haridusliidult.
Seltsi korraldatud pidude sissetulekutest ja annetustest soetati 610 köitega raamatukogu. Raamatuid laenutati tasu eest – üks köide 3 penni.

Tunnustavalt tuleb mainida Eesti riigi toetavat suhtumist – igal aastal eraldati riigi eelarvest raamatukogudele fondide täiendamiseks raha. 1926. aastal eraldati Karula Haridusseltsile 3000 marka, 1927. aastal eraldati haridusministeeriumi poolt Karula raamatukogule 300 marka. 1928. aastal eraldas haridusministeerium Karula “Ärka” seltsile 1800 marka. Raamatukogudele eraldati peale rahalise toetuse ka raamatuid. Haridusministeeriumilt: Trans Rogar jt “Ajakohane kodulinnukasvatus”, Eesti Kirjanduse Seltsilt: Fr. Kreutzwald “Viru lauliku laulud”, L. Koidula “Kogutud luuletused”. A.Jürgenstein “Carl Robert Jakobsoni elu ja tegevus”, Ev. Lutheri usu Konsistooriumilt: “Usupuhastus eestlaste maal”, J. Lattik “Martin Luther”, Eesti Lauljate Liidult: “Eesti laulumaa”.

1926. aastal oli statistiliste andmete järgi Valga maakonnas hariduse- ja teisi seltse: rahvaraamatukoguseltse 17, haridus-seltse 8, noorsooseltse 4, karskusseltse 2, spordiseltse 2, laulu- ja mänguseltse 4, tuletõrjeseltse 7, põllumajanduslikke seltse 31.

1927. aastal oli “Ärka“ Rahvaraamatukogus umbes 800 raamatut. Laenutus oli tasuline. Sisse oli viidud kaardisüsteem. 1930.a. annetati Valgamaa kõigile raamatukogudele üks eksemplar koguteost “Eestimaa rahvas ja kultuur”. See raamat oli ilmunud juba 1926.a. Teos oli 1200-leheline.

Seltsil laulukoori ega orkestrit ei olnud, küll aga tegutses näitering, mida juhendas Jaan Kompus. “Ärka“ seltsi raamatukogu tegutses aktiivselt senini, kuni loodi laulukoor ja orkester. Järgnes langusperiood. Ajaleht “Lõuna-Eesti” 1930.a. nr. 127, 6. nov. kirjutab:

/Karula Rahvaraamatukogu Selts “Ärka” on oma tegevuselt viimasel ajal hoopis loiuks jäänud. See asjaolu on esile kutsunud suurt nurinat seltsiliigete keskel. Ka pole selts senini veel nõutavaid aruandeid esitanud asutustele, kus need tarvilikud. Ka olla seltsil raamatuid saada, kuid need ei olla välja võetud. Karula ärksamad noored loodavad juba ligemas tulevikus “Ärka” ärkamist./

Pole teada täpselt, mis olid objektiivsed põhjused, kuid 1931. aastal Karula Vallavolikogu otsusega “Ärka” Rahvaraamatukogu likvideeriti. Ajaleht “Lõuna-Eesti” 1931.a. nr. 69, 20. juuni mainib seda järgnevalt:

/“Ärka” omaaegne küllalt elujõuline organisatsioon, kes kaunis koguka raamatukogu soetas, on väga loiuks jäänud ja ei avalda pea üldse elumärke. Vallavolikogu otsustas, et “Ärka” raamatukogu tuleb likvideerida. Raamatud antakse üle Tuletõrje Seltsile, kelle raamatukogu Lüllemäel asub. Maavalitsus kinnitas vallavalitsuse otsuse. Ka kohapääl ei ole raamatukogu asjus nurinat kuulda./

Kava kohaselt jääb Karulasse kolm raamatukogu: Iigastesse Haridusseltsi “Valgus” oma, teine Pikkjärvele ja kolmas Lüllemäele Tuletõrje Seltsi raamatukogu.

Karula seltskondliku elu kõrgperioodiks võib lugeda 20 – 30-ndaid aastaid. 1926. aastal said kohalikud seltsid ja organisatsioonid nn. “Organisatsioonide Kodu”. See hoone saadi endise kõrtsihoone ümberehitamise teel ja avati pidulikult 1926. aasta jõulude ajal. Endine kõrtsihoone oli tugev maakiviehitis, rajatud umbes XV sajandil. Ümberehitus toimus seltsimajaks ja kaupluseks 1926.aastal. Teistkordne ümberehitus Lüllemäe rahvamajaks, Lüllemäe raamatukoguks ja Valga kooperatiivi kaupluse ruumideks toimus 1964. aastal.

1940. aastal seltsid likvideeriti. Kuhu jäid Karula raamatukogudes olnud raamatud, ei ole teada.

1940-ndad aastad muutsid täielikult raamatukogude olemuse. Kõik raamatukogud allutati uutele nn. nõukogude võimu seadustele. Rahvaraamatukogude uued alused määrati kindlaks Eesti Rahvakomissariaadi Nõukogu määrusega poliitharidustöö kohta 9. oktoobrist 1940. aastast. Juhtivaks organiks sai rahvakomissariaadi poliithariduse osakond. Kõik tegutsevad raamatukogud võeti riiklikku bilanssi.

Varem töötas enamik raamatukogusid ühiskondlikel alustel. Nüüd määrati kindlaks palgalised töötajad ning olukord muutus. Kellelt raha said, selle laulu pidid ka laulma. Uue suuna sai ka Lüllemäe raamatukogu.

Valgamaal hakkas raamatukogude tööd juhtima Valga Hariduse Rahvakomissariaadi poliitharidusosakond, mille eesotsas oli AlleksVallner. Poliitkomissari ülesandeks oli raamatukogude ja rahvamajade tegevuse kaudu maakonna poliithariduse läbiviimine, elanikkonna ümberkasvatamine nõukogude ideoloogia vaimus. Kultuuri asendas poliitika. Nõukogude poliitiline ja valitseva korra ideoloogiline pitser jäi raamatukogudele ligi pooleks sajandiks. Raamatukogude põhiülesandeks sai sel pikal perioodil kommunistliku partei ja nõukogude valitsuse tegevuse ja mõttelaadi heakskiitmine, selgitamine ja propageerimine “laiadele massidele”.

II Maailmasõda käis laastavalt üle raamatukogude. Oli nii materiaalset kui ka vaimset kaotust, hukkus töötajaid. Õnneks Karulas töötajaid ei hukkunud.

1944. aasta sügisel vaibus sõjamöll, üks okupatsioon asendus teisega. Paljud raamatukogud olid hävinud ning kirjandus suures osas laiali kantud. Täielikult oli hävinud praeguse Karula valla Kaagjärve raamatukogu.
Peale sõda reorganiseeriti rahvakomissariaadi tegevus ning selle asemele loodi Valga Maakonna Täitevkomitee. Kultuuritööd, sealhulgas ka raamatukogusid, hakkas juhtima kultuuriosakond. Kohtadel loodi kultuuritöö juhtimiseks valdade täitevkomiteede juurde kultuurhariduse instruktori ametikoht. Karula valla Täitevkomitee kultuuriinstruktorid olid peale sõda: Nikolai Olvet (1947), Roosalu ja Meeta Tamm (1948) jt.

Nahkmantlites instruktorid viisid maal ellu kultuuriosakonna määruseid ja käsklusi ning jälgisid rahva meeleolu kohtadel, vastutasid “õige” poliitilise joone eest massiüritustel. Nad töötasid valdade kaotamiseni 1950. aastal.
Valgamaal hakkas peale sõda tööle 19 raamatukogu. Praeguse Karula valla territooriumil alustasid tööd Lüllemäe, Pikkjärve ja Kaagjärve raamatukogud. Neljakümnendate aastate raamatukogud olid armetud. Asusid tihti koos teiste asutustega. Näiteks asus Pikkjärve raamatukogu, (raamatukoguhoidjaks L. Anton) Karula-Vissi kiriklas, Lüllemäe raamatukogu (raamatukoguhoidjaks M. Tamm) ühes ruumis Lüllemäe külanõukoguga, Kaagjärve raamatukogu (raamatukoguhoidjaks E. Tompel) rahvamaja agitpunkti punanurgas.

Raamatukogude majanduslik olukord oli vilets ja sisustus kesine. Tihti puudus talvel küte või olid ahjud lagunenud. Ühele küttekoldele oli määratud 10 m3 puid. Puid pidi töötaja ise metskonnast muretsema ja üles töötama. Pimedal ajal oli tavaliselt valguse allikaks petrooleumilamp. Ka petrooleumi anti jao kaupa. Ühele lambile määrati ca 20 kg petrooleumi. Raamatukogudel oli enamasti üks lamp. Suureks mureks kujunes, kust hankida aknaklaasi, kuidas parandada ahjusid ja teha ruumid pisutki kasutuskõlblikeks. Ebakindel oli ka raamatukogutöötajate endi olukord. Inimesed ei teadnud, kus on nende koht ja mis saab elus edasi. Sõjajärgne kaader vahetus väga kiiresti. Ka Lüllemäe raamatukogu kaader vahetus peaaegu igal aasta. Neil aastail asus tööle raamatukogudesse hulk tublisid noori, kes jäid truuks sellele tööle kogu eluks. Üks nendest oli Kaagjärve raamatukogu juhataja EugenieTompel, kes asus tööle 9. detsembril 1944.a. ja töötas seal kuni oma surmani 7. oktoober 1971.a. Alates 1956. aastast tänaseni töötab Lüllemäe raamatukogu juhatajana Etna Arbeiter (Ansi).

Koostöö eri kultuurhariduslike asutuste, nagu kool, rahvamaja, raamatukogu vahel oli tihe, eriti kahe viimase vahel. Töötati üksmeelselt, asendati vajaduse korral teineteist. Tehti seda, mida nõuti. Kes julgeski teisiti mõelda või vastu vaielda.

Palka saadi, kuidas vald arvas ja kuidas oli võimalik. Kui vallal raha ei olnud, tuli töötada palgata. Alles 1. aprillist 1947.a. määrati raamatukogutöötajatele kindel palk – kuutasu. Juhataja palgaks sai 471 rbl. ja 50 kop.

Püsima jäid oma ala entusiastid, sest raamatukogu töö ei olnud eriti tasuv ja austav, mistõttu pika rubla tagaajajad ja võimuihkajad ei jäänud raamatukogudesse kauaks. Esimesed läksid majanditesse, linna õnne otsima, teised aga siirdusid komsomoli-, partei- ja valitsusasutustesse au saama. Ka Lüllemäe raamatukogu juhataja Meeta Tamm siirdus valla täitevkomiteesse kultuurhariduse instruktoriks.

Selle aja raamatukoguhoidjad olid enamasti noored inimesed, noored neiud. Noored läksid aga uue vooluga paremini kaasa. Neil oli energiat, pealehakkamist ja tegutsemistahet. Tihti mässiti raamatud ajalehepaberisse ning mindi küla peale laenutama ja selgitustööd tegema. Kuna raamatukogud asusid enamasti valdade, hiljem külanõukogude läheduses, siis olid nad ka jooksupoisid, kes alati lähedal ja kättesaadavad. Raamatu-kogudel oli pidev parteikontroll. Partorg ja miilits käisid ringi ning uurisid rahva meelsust ja kultuuritöötajate tõekspidamisi. Vaadati, kas poliitiline agitatsioon, nõukogude kirjanduse propaganda on poliitiliselt kõrgel tasemel ja vastavad loosungid, plakatid üles pandud. Kõik 40-ndate aastate ümberkorraldused jäid kehtima kogu nõukogude võimu perioodiks. Vaimne kultuur asendus poliitilise ideoloogiaga.

1960-ndate aastate keskel likvideeriti pikka aega Karulas töötanud Pikkjärve raamatukogu. Raamatud anti üle teistele raamatukogudele. Eesti Vabariigi taastamiseni jäid Karulas tööle Lüllemäe ja Kaagjärve raamatukogud.